Muusikakoolis õppimine nõuab suurt vastutustunnet. See nõuab päeva- ja nädalaplaneerimist ning on vastutus kogu perele. Muusikakool ei ole lihtsalt huviring, vaid kool, oma programmi, kontsertide ja õppetööga. Lapse edu muusikakoolis sõltub paljuski perekonnast. Kui pere ei pea muusikakooli tähtsaks, siis ei pea seda ka laps. Edukate muusikaõpilaste ühiseks nimetajaks ongi suur kodune toetus ning huvi.
Vestluses klaveriõpetaja Olesja Voronjuki ning lapsevanemate Riina Riiel-Mürgi ning Raili Kaibaldiga mõtiskleme selle üle, kuidas saame lapsi toetada nende muusikaõpingutes.
Kas teie kodus on ühist musitseerimist, laulmist või muusika kuulamist?
Olesja: “Lapsena minu kodus sellist kommet polnud. Mäletan, et ema käis kõiki minu esinemisi kuulamas ja tihtipeale oli ta ka pisarais.”
Riina: ” Kodus korraldavad kontserte vaid lapsed. Vanaema juures lauldakse vanaemaga, aga seda juhtub väga harva. Kodused laste korraldatud kontserdid koosnevad muusikakoolis õpitud paladest ning omaloomingust. Mõnikord on kontsert selline juhuslik möödaminnes tegevus, mille käigus esitatakse meile selgeks õpitud lood. Teine kord jällegi korraldatakse uhke kontsert, mille tarvis ehitatakse lava, koostatakse kava ja müüakse isegi pileteid.”
Raili: “Olin oma peres ainuke, kes muusikaõpinguid alustas. Ema soov oli alati, et ma ühistel peresündmustel teistele klaverit mängiksin või laulaksin. Ühiseid laulmisi tuli ikka ette, eriti sünnipäevadel. Usun, et see on toetanud minu kasvavat huvi muusika vastu.”
Milliseid kontserte te külastate? Kas Hiiumaal on piisavalt kontserte, kus kõlab ehe pillimäng soolopilli/orkestrina või lauluhäälena?
O: “Hiiumaal on üsna palju häid kontserte. Meil käib palju kõrgetasemelisi muusikuid esinemas. Puudust tunnen orkestrimuusikast.”
R: “Perena külastame kontserte pigem harva, sest ei ela Kärdlas ja alati pole võimalik kontserdile sõita. Heal meelel külastaksime teisipäevaõhtuseid muusikakoolis toimuvaid kontserte, kuid sageli oleme loobunud laste suure õpikoormuse tõttu.”
R: “Ühinen Olesja mõtetega. Lisaks orkestrimuusikale ootaksin saarele ka oluliselt rohkem erinevaid koorikollektiive- mudilastest täiskasvanuteni. Pean ühiseid sobilikke kontserdikülastusi väga oluliseks võtmeks, et lapse pillimäng edeneks.”
Kuidas te olete korraldanud koduse pillimängu harjutamise? Kas on kindel rutiin?
O: “Harjutamine peaks olema koduse õppimise üks osa, mida tehakse iga päev. Pillimäng võiks ja peaks olema päeva loomulik toimetus nagu näiteks hammaste pesemine.”
R: “Kodune pillimängu harjutamine ei käi päris kindla rutiini järgi. Üldiselt proovivad mõlemad tüdrukud päevas korra harjutada. Koolipäevadel harjutavad nad tavaliselt pärast koduste tööde tegemist. Nädalavahetusel siis, kui selleks tuju on. Lühematele mandrireisidele pille kaasa ei võta, aga kui on pikem vanaema juures olemine, siis võtavad tüdrukud pillid kaasa, et ka seal harjutada.”
R: “Oleme püüdnud jälgida kindlat rutiini. Iga päev vähemalt 20 minutit. Mida väiksem laps, seda lühem on ühe harjutamise ajaintervall. Oleme kasutanud ka taimerit, mille laps ise sisse paneb ja 5 minuti kaupa harjutab. Lepime kokku, mitu korda ta näiteks kahte takti mängib. Vähemalt kolm korda peab õnnestuma, et jälle puhata. Vanem laps harjutab juba teadlikumalt lõikude kaupa ning oskab oma aega harjutamisel jaotada.”
Kas tuleb tihti ette, et laps tõotab muusikakooli pooleli jätta või harjutatakse “kaup kauba vastu” stiilis?
O: “Pooleli soovitakse jätta kõige enam puberteedieas. Tahtsin isegi 6. klassis pooleli jätta. See ongi üks väga keeruline periood lapse elus, mis lihtsalt tuleb üle elada. Suur osa on siin kanda lapsevanemal. Mida järjekindlamad on vanemad, seda väiksem tõenäosus, et muusikakool pooleli jäetakse. “Kaup kauba vastu” harjutamine ei vii reeglina mitte kuskile – lapsevanem peab sel juhul olema valmis pidevalt harjutamise eest “maksma”, mis ei ole jätkusuutlik õppevorm.”
R: “Siiani pole kumbki laps arvanud, et tahaks muusikakooli pooleli jätta. Samuti ei ole vaja neid motiveerida harjutama. Piisab vaid küsimusest, kas nad tahavad tulevikus osata pilli mängida.”
R: “Neid kordi on palju ette tulnud. Isegi noote on loobitud ja katki rebitud… aga peale õnnestunud esinemisi, tunnustamisi, õpetajaga ühistel väljasõitudel käimisi läheb see jälle üle ning rõõm varjutab need raskused. Kaup-kauba” stiilis harjutamist on ka ette tulnud, aga selle toimeaaeg on lühike.”
Kui pikk on ühe harjutumise aeg ? Mitu korda päevas, nädalas harjutatakse?
O: “Harjutamissessiooni pikkus sõltub lapse vanusest ja klassist. Mängimine ei võrdu harjutamisega. Kui pillimäng võiks olla igapäevane harjumus, siis harjutamist võiks plaanida 3-4 korda nädalas vastavalt vajadusele. 1.-2. klassi harjutamine võiks olla kuni 20 min korraga, 3.-4. klass 30-40 minutit, 5.-7. klass vähemalt tund aega (klaverimängu puhul).”
R: “Harjutatakse 5-7 korda nädalas. Nädalavahetusel võib juhtuda, et laps harjutab mitu korda päevas. Nädala sees võib juhtuda, et pole aega harjutada. Kui aega eriti ei ole, siis mängitakse vähemalt kõik õpitavad lood läbi.”
R: “Nooremal lapsel 2X10 minutit päevas. Vanemal 2*20. Muidugi on päevi, kus jääb harjutamine ka vahele. Olen kogenud, et seda raskem on jälle lapsel klaveri taha minna.”
Kirjeldage hetki, kui laps on saanud loo selgeks ja saab seda vabalt esitada. Kas last valdab rõõm, sest pingutus kandis vilja ja ta tajub ise ka õnnestumist?
O: “Õpetajana näen, et lapsele loeb palju lapsevanema ja õpetaja heakskiit. Eriti uhke tunne on siis, kui keegi võõras kiidab mängu. Oluline on ka oma eakaaslaste ja klassikaaslaste heakskiit. Kindlasti on see lapsele väga hea tunne, kui ta oskab midagi teistest paremini ja kui tal see hästi välja tuleb – eduelamust vajavad kõik, nii lapsed kui täiskasvanud.”
R: “Mõlemal tüdrukul on alati hea meel, kui lugu selgeks saab. Erinevate lugudega on emotsioonid erinevad. Mõned palad lastele meeldivad ja teised on sellised “kohustuslikud”. Võib juhtuda, et pala selgeks saades kaotab laps huvi ning tahab juba uut pala, mille kallal pusida. Samas on ka lugusid, mille juurde nad ikka ja jälle tagasi tulevad.
R: “Ühinen Olesja mõtetega. Lapsevanemana olen märganud, et värske hoo on harjutamisele andnud mõnest konkursist või klaverikoolist osavõtt.”
Kas teie laps on saanud muusikat õppides uusi sõpru? Kuidas õpetaja ja õpilase suhe muuta tugevamaks?
O: “Minu kogemus näitab, et sõpradeks saadakse ühistel väljasõitudel. Olen oma õpilastega käinud klaverilaagrites ja erinevatel konkurssidel. Eriti toredad on need väljasõidud, kus me peame ööbima ja lisaks pillimängule tegelema muude põnevate asjadega. Näiteks ühised söömaajad, jõuluturu külastus, väljasõit A. Pärdi keskusesse, jalutuskäik rabas, õhtused lauamängud on mind õpilastega palju lähedasemaks muutnud.”
R: “Pigem ei ole, sest erialatunnid on individuaalsed ning solfedžo grupis suhtlevad nad oma klassikaaslastega. Mulle tundub, et muusikakoolis ei ole selliseid hetki, kus oleks võimalik uute lastega tutvuda. Lapsed tulevad koolist otse muusikakooli tundi ning siis jälle kohe trenni või koju.”
R: “Minu vanem tütar on tänu klaverimängu õpingutele muutunud palju julgemaks. Uued tutvused klaverilaagrites on õpetanud olema julgem, avatum ja tähelepanelikum. Ühised ettevõtmised koos õpetajaga on kindlasti õpingutele kaasa aidanud. Õpetajana püüan ka ise oma õpilastega osa võtta erinevatest meistrikursustest, kontsertidest ning kaasata neid tasapisi oma kooridesse laulma.”
