
10. jaanuari õhtul kohtusid mõnusaks vestluseks Kärdla Muusikakooli õpilastoas Theo, Adeele Reeth, Heleen ja Susanna Lota.
Vestluses jagati omavahel erinevaid mõtteid. Kuidas algas muusikakooli tee? Arutleti, kuidas üle saada õpingute pooleli jätmise mõtetest, milline on inspireeriv muusikakooli tund, kui tihti peaks kontserte külastama ja miks? Mida on muusikakoolis õppimine neile andnud?
Mis sulle meenub, kui mõtled muusikakooli esimeste aastate peale?
Adeele Reeth: “Mul on hästi meeles esimesed viiulitunnid. Tahtsin nii väga kohe poognat kätte võtta, aga pidin alguses ainult sõrmedega pizzicato´s mängima. Igas tunnis vaatasin poogna poole. Teine suur soov oli saada viiul päriselt oma koju. Hetk, kui viiuli oma koju sain, on jäänud väga eredalt meelde, olin siis tohutult õnnelik. Meelde on jäänud ka see, et pidevalt oli kiire. Liikusin ühest huvitunnist teise lausa joostes, et mitte hilineda.”
Theo: “Mul käis muusikakoolis vanem vend, kes oli just alustanud trompeti õppimist. Kodutööks oli tal puhuda sulge nii, et see õhus püsiks. Tahtsin ka seda sulge nii väga puhuda, aga vend ei lubanud eriti. Olin vihane ja ootasin, millal mina muusikakooli ometi juba saan.”
Susanna Lota: “Minul on selgelt meeles, et flöödi õppimine oli minu kindel valik algusest peale.”
Heleen: “Eriti ei mäleta, aga ma olevat kodus mänginud klaverit kujutletaval plaadil ja siis samal ajal ümisenud. Ema märkas, et mul on huvi muusika vastu.”
Mis on sulle muusikakooli teekonnal kõige rohkem rõõmu ja head meelt teinud? Mille üle ja millal oled sa tundnud enda üle uhkust ja rahulolu?
Kõik: “Õppeaasta lõpus oleme alati endaga väga rahul. Õppeaasta keskel on tihti korraks tüdimuse tunne, aga sellest aitavad üle ka muusikakooli kaaslased, kellega tundides kohtume ja tunneme, et oleme selles koos ja saame koos ka üle.”
Adeele Reeth: “Kõige enam on tänaseks meelde jäänud muusikaolümpiaadil osalemine ja kooridega Estonia laval esinemised.”
Adeele Reeth, Susanna Lota, Theo: “Väga on motiveerinud ja rõõmustanud suvelaagrites osalemised. Suvel pilli õppimine ja koos teistega mängimine on aidanud väga ka uut õppeaastat alustada.”
Mis on muusikakooli aastatel kõige keerulisem ja raskem sulle tundunud, miks ja kas on mõnikord tunne, et enam ei jaksa ja tahaks pooleli jätta? Mida olete teinud, et sellest üle saada ja ikka edasi minna?
Susanna Lota: “Enne üleminekueksameid oli hirm, et ma ei saa lugusid selgeks. Need tundusid ikka väga rasked ja ma väga muretsesin.”
Adeele Reeth: “Minu jaoks on olnud veidi keeruline, kui pean näiteks vahetult enne kontserti midagi loos ümber õppima või teistmoodi tegema. Sellised olukorrad on mulle keerulised ja stressi tekitavad.”
Theo: “Mõnikord on koolis pingeline nädal. Tunnen, et see mõjutab ka minu muusikakooli tunde. Ma olen ka mõelnud, et mis siis juhtuks, kui jätaksin muusikakooli pooleli. Olen aru saanud, et ma ilmselt hiljem kahetseksin. See on aidanud mind ka rasketest kohtadest üle. Ma ei tahaks hiljem kahetsust tunda. Olen ka aru saanud, et rasked hetked lähevad alati mööda.”
Räägi mõni eriti lõbus/piinlik seik, mis sulle muusikakoolist tänaseks on meelde jäänud?
Adeele Reeth: “Ühel esinemisel tekkis mul keset pala täielik “must auk”. Mäletan, et läksin kontsertmeistri juurde, kes mind sellest välja tõi. Alustasime mängu uuesti ja kõik sujus.”
Theo: “See oli päris alguses. Peale esinemist palus õpetaja oma trummid klassi tagasi viia. Kõik võtsid oma väikesed trummid, aga minul oli suur basstrumm. Arvasin, et pean ise selle suure trummi ära viima ja hakkasin seda tõstma. Saalis inimesed märkasid ja hakkasid naerma. Õpetaja tõstis mind trummi juurest ära, et see ei ole minu jaoks.”
Sinust saab ise kunagi võibolla muusikakooli õpetaja. Mis oleks esimene asi, mille sa kindlasti muusikakoolis õpetajana tahaksid teha, korda saata, muuta?
Kõik: “Muusikakooli majas võiks olla rahu ja tasakaal. Vanemas astmes oleme aru saanud, et vaikus ja rahu on oluline. Samas mõistame, et väikesed lapsed alles seda kõike õpivad. Mõnikord ajab nende tormamine ja karjumine ikka närvi küll. Õpetajana sooviksime, et õpilased harjutaksid rohkem. Oleksime mõistvad, aga nõudlikud. Distsipliini on see kool kindlasti õpetanud. Oleme aru saanud, et ilma selleta progressi ei ole.”
Kirjelda muusikakooli tundi, mis on sinu jaoks olnud väga inspireeriv, rõõmu toov, harjutama panev?
Kõik: “Kui tunnil on kindel ülesehitus ja me saame aru, mida meilt oodatakse. Alati on väga põnev saada uusi palasid. Õpetaja ettemängu on alati huvitav kuulata. Rõõmu toob see, kui sa tükk aega ei saa mõnest mänguvõttest vms. aru ja siis üks hetk hakkab välja tulema ja tundub äkki loogiline. See teeb väga rõõmsaks ja annab tahet jätkata ja veel avastada.”
Kui tihti sa kontserte külastad ja miks?
Kõik: “Vähemalt üks kord kuus peaks mõnda kontserti kindlasti külastama. Kontsertide osas jagab muusikaloos õpetaja infot, näeme kuulutusi, mõnikord vanemad suunavad. Lisaks on meie enda esinemised. Kontsertide külastamine õpetab mõttega kuulama ja annab tõuke ka enda harjutamisele.”
Kas sa soovid midagi veel lisada?
Kõik: “Sõprussidemed koolikaaslastega, mis muusikakoolis sünnivad ja ajas arenevad, on meid väga palju kujundanud ja aidanud. Hästi oluline on, et muusikakool ei oleks vaid õpetaja ja õpilase kohtumispaik. Meie jaoks on sündmused, kus koos midagi teeme, erilise tähendusega.”
Suur tänu väga toreda õhtu ja mõtete eest!
(intervjueeris Raili Kaibald)